Merit (43) kohtus Taneliga 28-aastaselt ning nad lõid ühise elu koos kahe lapse, Eliise ja Marteniga. See stabiilsus purunes kaks aastat tagasi, kui Tanelil diagnoositi krooniline neeruhaigus. Merit ei kahelnud hetkegi – ta laskis end testida ning kui selgus, et ta sobib doonoriks, nõustus ta kohe neerusiirdamisega. Vaatamata Taneli protestidele ja süüalustele, viis Merit operatsiooni lõpule, uskudes, et see ühine võitlus teeb neist tugevama meeskonna. Operatsioon õnnestus ja andis Tanelile uue võimaluse elada, samal ajal kui Merit taastus valulikult, hoides kinni mehe pühalikust lubadusest: „Ma veedan ülejäänud elu sulle seda heastades.“
Kuid kui nad paranesid, muutus lubatud õnnelik lõpp kiiresti kummaliseks. Tanel muutus kaugeks, veetis kogu aja telefonis, „töötas kaua“ ja nähvas Meritile, kes pani mehe käitumise surmahirmust tingitud trauma arvele. Tõde plahvatas ühel reede õhtul, kui Merit naasis ootamatult kiirelt käigult pagariärist, plaanides meest romantilise õhtusöögiga üllatada. Selle asemel kuulis ta magamistoast naeru – mehe ja väga tuttava naise oma. Ust avades tabas ta Taneli, kes sikutas paaniliselt teksasid jalga, samal ajal kui Meriti noorem õde Kadi, sassis ja sündmustest räsitud, toetas seljaga vastu kummutit. Merit asetas magustoidu lihtsalt lauale ja jalutas välja – ei mingit karjumist, ainult vaikus.
Merit sõitis oma parima sõbranna Hanna juurde, kuhu peagi ilmus meeleheitel Tanel, paludes rääkida. Ta kogeles vabandusi, väites, et suhe Kadiga on „keeruline“, et ta tundis end „lõksus“, sest võlgnes Meriti neeru tõttu talle oma elu, ning et ta lihtsalt „töötleb“ oma surmalähedast kogemust. Merit naeris talle näkku nende läbipaistvate valede peale, eriti mõtte üle, et „töötlemine“ tähendas naise õega magamist juba „umbes jõuludest saadik“. Ta ütles mehele lühidalt: „Räägi minu advokaadiga,“ ja lõi ukse tema nina ees kinni. See abielu oli läbi.
Merit andis kohe sisse lahutuse, seades esikohale lapsed ja enda tervenemise. Taneli katsed andeks paluda ja lubadused Kadi maha jätta ei liigutanud teda; pilt neist kahest koos oli kustumatu. Karma sekkus peagi: esmalt levisid kuulujutud, siis tuli kõne advokaadilt, kes kinnitas, et Taneli ettevõtte suhtes on algatatud uurimine seoses rahaliste kuritarvituste ja omastamisega. See areng tugevdas Meriti positsiooni kohtus märgatavalt, tõestades mehe ebausaldusväärsust ning aidates naisel saada ainuhooldusõigust ja rahalist turvatunnet. Kadi, kes oli aidanud Tanelil raha „kantida“, saatis samuti sõnumi, paludes lepitust, kuid Merit ignoreeris seda.
Kuus kuud hiljem kulmineerus kosmiline õiglus Taneli vahistamise ja lahutuse lõpuleviimisega. Meritile jäi maja, laste hooldusõigus ja rahaline kindlustatus. Kuigi ta võitles endiselt reetmisest tingitud kurvameelsusega, kinnitas kontroll, et tema allesjäänud neer töötas veatult. Oma otsuste üle mõeldes mõistis Merit, et tema kingitus oli armastuse akt, samas kui Taneli valikud defineerisid teda kui inimest. Ta ei kahetsenud andmist, vaid seda, kellele ta andis. Lõplik kättemaks ei olnud dramaatiline kõrvakiil või mehe vahistamisfoto uudistes, vaid teadmine, et ta väljus sellest tervisega, lastega ja puhta südametunnistusega, samal ajal kui mees pidi kohtusaalis silmitsi seisma oma moraalse pankrotiga.