73-aastane lesk Tiina tundis, et pärast tema mehe Juhani surma ja peaaegu 50 aastat kestnud abielu oli elu muutunud tühjaks. Tema kaks poega ja nende pered tõmbusid järk-järgult eemale, jättes Tiina tema tuultele avatud majja vaid hulguse loomade seltsi. Tema poeg Kaido süüdistas teda isegi „segaseks kassitädiks“ muutumises. Keset seda isoleerivat leina kuulis Tiina kirikus pealt vestlust kohalikus lastekodus viibivast Downi sündroomiga tüdrukutirtsust, keda keegi ei tahtnud, sest teda peeti „liiga suureks koormaks“. Liigutatuna lapse haavatavusest ja täitmaks tühimikku oma südames, läks Tiina kohe lastekodusse, vaatas beebi suurtesse uudishimulikesse silmadesse ja teatas: „Ma võtan ta endale.“
Beebi, kellele ta pani nimeks Klara, toomine vaiksesse majja täitis kodu valgusega, kuid mitte kõik polnud selle üle õnnelikud. Naabrid lasksid keelt ning Kaido ilmus päevi hiljem vihasena kohale, karjudes, et Tiina on „hulluks läinud“ ja teeb perele häbi, adopteerides oma vanuses puudega lapse. Tiina jäi rahulikuks ja vastas: „Ma armastan teda iga oma hingetõmbega kuni oma viimse päevani,“ ning sulgas otsustavalt ukse oma poja ees, valides Klara oma võõrandunud pere asemel. Vaid nädal pärast Klara saabumist võttis olukord sürreaalse pöörde, kui Tiina maja ette sõitis üksteist musta Rolls-Royce’i ja rühm pidulikes ülikondades mehi esitas talle juriidilised dokumendid.
Mehed paljastasid, et Klara polnud lihtsalt hüljatud beebi; ta oli traagilises majapõlengus hukkunud bioloogiliste vanemate tohutu varanduse ainupärija. Pärand sisaldas 22-toalist villat, luksusautosid ja kalleid investeeringuid. Klara seadusliku eestkostjana öeldi Tiinale, et ta võib tüdrukut kasvatada piiritus luksuses ja turvatundes koos täiskohaga personaliga. Kuid vaadates oma süles magavat beebit, mõistis Tiina, et rikkus ei ole sama mis armastus. Ta keeldus sellest kuldsest puurist ja ütles advokaatidele: „Müüge villa maha. Müüge autod. Müüge kõik.“
Iga sendi eest, mis varanduse likvideerimisest saadi, rajas Tiina kaks asja: Klara Fondi, mis pakkus teraapiat, haridust ja stipendiume Downi sündroomiga lastele, ning loomade varjupaiga hüljatud ja haavatud loomadele, keda keegi teine ei tahtnud. Kuigi kõrvaltvaatajad pidasid teda „vastutustundetuks“ ja „raiskajaks“, ei olnud Tiina end kunagi elusamana tundnud. Klara kasvas üles ümbritsetuna soojusest, naerust ja aktsepteerimisest, ületades kõik talle seatud madalad ootused. 10-aastaselt väljendas Klara oma enesekindlust laval seistes selgelt, pidades selle põhjuseks oma vanaema tingimusteta usku: „Minu vanaema ütleb, et ma saan kõigega hakkama. Ja ma usun teda.“
Aastaid hiljem kasvas Klarast graatsiline ja enesekindel noor naine, kes töötas loomade varjupaigas. Seal kohtas ta Eerikut – lahket ja mõtlikku noormeest, kellel oli samuti Downi sündroom – ning nad armusid. Nad abiellusid varjupaia aias, ümbritsetuna armastavast ja toetavast rahvahulgast – see oli triumf, millest jäi ilma nende bioloogiline suguvõsa, kes oli otsustanud eemale hoida. Nüüdseks kõrges eas ja rahulolev Tiina ei leia oma rahu rikkusest, vaid tähendusrikkast elust, mille Klara talle andis. Teda ümbritseb Klara, Eeriku ja lugematute perede armastus, keda Klara Fond on aidanud, tõestades, et armastuse valimine hirmu asemel ei päästa mitte ainult sind ennast, vaid tuhandeid teisi.