Margus valetas oma naisele suud ja silmad täis ning sõitis armukesega puhkusele, aimamata, et naine teadis tema afääridest juba ammu. Sellist vastulööki ei osanud mees oodata.
Margus elas nädalaid vaikses elevuses. Ta planeeris piinliku täpsusega salajast reisi oma noore armukesega: valis päikeselise sihtkoha soojal maal, broneeris romantilise kuurordi kahele ja peitis reisidokumendid autosse sügavale aktevirna alla. Naise jaoks valmistas ta ette võltsitud kirja väidetava komandeeringu kohta.
Õhtul koju tulles teeskles ta väsimust.
Sandra süda oli aga juba ammu halba aimanud. Sisetunne ütles talle korduvalt, et mehe mõtted ei tiirle töö, vaid teise naise ümber. Ainult tõendeid polnud tal seni olnud – kuni selle õhtuni.
Keset ööd, kui Margus oli uinunud, hiilis naine vaikselt garaaži. Telefonivalgel otsis ta auto läbi. Ei läinud minutitki, kuni ta leidis otsitu: hoolikalt kokku volditud piletid kahele ja teise reisijana seisis seal selgelt armukese nimi.
Sandra jäi hetkeks hiirvaikselt seisma. Siis hingas ta rahulikult ja aeglaselt välja. Ta läks majja tagasi ja istus kaua üksinda köögis, sõnagi lausumata.
Ta oleks võinud karjuda. Ta oleks võinud mehe riided uksest välja visata või armukesele helistada. Kuid ta otsustas millegi muu kasuks. Hommikuks oli tal plaan, mis Margust täielikult üllataks.
Ta võttis kapist kotitäie jahu, jaotas osa sellest väikestesse läbipaistvatesse minigrip-kottidesse ja sulges need hoolikalt. Pakikesed nägid välja kahtlased – piisavalt, et tekitada küsimusi, kuid olles ise täiesti süütud. Need kotikesed peitis ta sügavale Marguse kohvrisse riiete vahele.
Väljasõidu päeval oli Margus suurepärases tuju. Tema kõrval kõndis noor armuke, täiesti muretu. Kumbki ei osanud midagi karta.
Kuid kui kohver läbis lennujaama kontrolli, hakkas äkitselt kostma häiresignaal. Turvatöötajad vahetasid pilke ja lähenesid Margusele. Töötaja palus mehel viisakalt tulla eraldi ruumi.
Armuke muutus närviliseks.
“Mida see tähendab?” küsis ta ehmunult.
“Ainult rutiinne kontroll,” sõnas üks ametnikest rahuliult.
Margus järgnes neile enesekindlalt. Ta oli veendunud, et tema kohvris on vaid ujumispüksid, särgid ja sandaalid. Kui aga kohver avati ja turvatöötaja tõmbas sealt välja mitu väikest kotti valge pulbriga, tundis Margus, kuidas kurk kuivaks muutus.
“Mis see on?” küsis ametnik teravalt.
“Ma… mul pole õrna aimugi!” kogeles Margus.
Järgnesid pikad tunnid täis ülekuulamisi. Ikka ja jälle küsiti samu küsimusi. Kontrolliti dokumente, võeti ühendust ekspertidega, otsiti läbi pagasi iga nurgatagune. Armuke helistas talle algul lakkamatult, siis üha harvemini. Lõpuks ta loobus ja lendas üksi minema.
Pärast paljusid piinavaid tunde astus ruumi ekspert.
“Me kontrollisime pulbrit. See on… tavaline nisujahu.”
Ametnikud vaatasid üksteisele otsa, seekord juba ärritunult.
“Te võite minna, söör. Kuid teie lend on vahepeal juba väljunud.”
Margus lahkus ruumist, kohver käes. Ta püüdis armukest kätte saada, kuid naine ei vastanud enam. Kodutee tundus lõputu.
Kui ta koduukse avas, tundus mehele, nagu kukkunuks ta süda saapasäärde. Maja oli tühi. Sandra oli lapsed võtnud ja lahkunud.