Brigitte ootas kaksikuid – ja ei näinud selles raseduses midagi erilist. Tal oli juba kolm last ning ta teadis täpselt, mida oodata. Ainult väsimus tuli seekord kiiremini ja kõht kasvas nii suureks, et lemmik teksapüksid enam kinni ei läinud. Kõik kulges harjumuspäraselt ja rahulikult. Seepärast, kui arst soovitas planeeritud keisrilõiget, keeldus Brigitte – ta tahtis kogeda loomulikku sünnitust, algusest lõpuni, iga hingetõmmet ja pingutust.

Kuid kui lootevesi lõpuks tuli ja abikaasa Chris ta haiglasse viis, hakkasid asjad minema täiesti teisiti. Arstid rääkisid riskidest ja võimalikest tüsistustest, kuid valu oli nii tugev, et Brigitte ei suutnud neid enam kuulata. Hingamine muutus raskeks, mõtted sassis – ta tundis vaid, et midagi on väga valesti. Õed lõpetasid järsku käsu tunda ja arstid kogunesid Chris’i ümber, seletades talle midagi kiiresti ja tõsiselt.

Tuppa toodi kummaline aparatuur. Brigitte tundis, kuidas keha muutus raskeks ja maailm hakkas tema ümber hajuma. Keegi ütles läbi mürina:
— Me kaotame ta, härra. Võib-olla peaksite hüvasti jätma.

Chris ei suutnud uskuda, mida kuulis. Kuidas jätad hüvasti inimesega, keda armastad rohkem kui elu? Naisega, kes kinkis talle pere? Kui arstid valmistusid erakorraliseks keisrilõikeks, seisis ta tardunult ja võttis lõpuks telefoni, et teha foto – et jäädvustada nende võimalik viimane hetk. Ta teadis, et Brigitte poleks seda heaks kiitnud – sassis juuksed, kahvatu nahk, vere jäljed. Aga tema jaoks oli ta endiselt kõige ilusam naine maailmas.

Kõik, mis järgnes, toimus nagu unes. Arstid liikusid kiiresti, kostsid käsud ja seadmete klõbin. Chris ei näinudki, kuidas lapsed sündisid – ta vaatas vaid tehtud fotot. Päikesekiir langes Brigitte juustele, luues nende ümber pehme kuma, justkui haloja. Võib-olla oli see vaid valgusemäng, kuid tol hetkel tundis Chris seletamatut rahu, nagu keegi oleks sosistanud: „Ta tuleb tagasi.“

Hetk hiljem astus arst tema juurde ja ütles väriseval häälel:
— Teie naise seisund stabiliseerub. Ta on endiselt kriitiline, kuid näitajad paranevad.
Need sõnad olid kui valguskiir pimeduses. Chris vaatas taas fotot – ja tundis, et see „haloja“ polnud juhus, vaid märk, et ime on võimalik.

Kui Brigitte teadvusele tuli, kuulis ta seadmete tasast piiksumist ja tundis igas lihases tuima valu. Mälestused vilksatasid katkistena – valgus, hääled, tunne, et teda kutsuti kuhugi kaugele. Aga ta mäletas laste kisa – ja klammerdus sellesse, naastes ellu. Hiljem selgitasid arstid, et tal tekkis amnionivedeliku emboolia – äärmiselt haruldane tüsistus, mis peaaegu alati lõpeb surmaga. Vaid arstide kiire tegutsemine päästis tema ja kaksikud.

Kaks päeva hiljem hoidis Brigitte oma vastsündinuid esimest korda süles. Üks beebi oli isa tumedama nahatooniga, teine – ema hele nagu päikesekiir. „See on tõeline ime,“ imestasid arstid, sest ka segaperedel on nii erinevate kaksikute sünd väga haruldane.

Taastusperiood oli pikk ja raske. Keha justkui keeldus kuuletumast, kuid Chris ei lahkunud hetkekski tema kõrvalt. Hirm teda kaotada oli muutnud mehe veelgi hoolivamaks ja õrnemaks. Ühel päeval nägi Brigitte seda sama fotot.
— Kas sa arvasid, et see valgus tähendas, et ma läksin? — küsis ta.
Chris naeratas:
— Ei. Ma teadsin, et see oli ingel, kes sind kaitses. Ma tundsin, et sa tuled tagasi.

See lugu võib kõlada hirmutavalt, kuid tegelikult on see meeldetuletus, et imed sünnivad just siis, kui me neid kõige vähem ootame.
Kas sina oled kunagi tundnud, et elu annab sulle märgi – hoiatuse või lootuse? Jaga oma lugu – imed väärivad, et neid räägitakse.