Puhtast meeleheitest ja karmist kodutuse reaalsusest ajendatuna tegi 25-aastane Tarmo kaalutletud otsuse abielluda 71-aastase Eeviga. Elades oma kaubikus ja uppudes võlgadesse, ei näinud Tarmo jõukat lesknaist mitte elukaaslase, vaid päästerõngana – soojuse, toidu ja stabiilsuse allikana. Ta suhtus naise peatset surma kui loendusse, mis viiks ta rahalise vabaduseni, ning kirjutas isegi külmavereliselt sõbrale sõnumi, et tal on „elu lõpuni muretu“, kui Eevi sureb. Hoolimata oma varjatud omakasupüüdlikest motiividest kohtles Eevi Tarmot suure lahkusega, ostes talle vaikselt riideid ja makstes tema arveid, märgates noormehe õlgadel lasuvat sügavat häbikoormat.
Kui Eevi ootamatult südamepuudulikkuse tõttu suri, läks Tarmo matustele kindla veendumusega, et teda ootab ees pärandus. Kuid advokaadi kabinetis tabas teda ränk üllatus. Maja ja säästude asemel, mis olid jäetud Eevi õetütrele ja kohalikule heategevusorganisatsioonile, ulatas advokaat talle kasti, mis sisaldas tõendeid tema enda pettuse kohta. Seal oli koopia tema julmast tekstisõnumist ning kõik kviitungid riiete ja hoolitsuse eest, mida Eevi oli talle pakkunud. Iga dokumendi juurde oli lisatud Eevi käsitsi kirjutatud märkmed, mis jälgisid tema valesid samm-sammult. Selgus, et Eevi oli Tarmo omakasupüüdlikest kavatsustest teadnud juba enne pulmi ning otsustanud ta tema enda tegudega paljastada.
Kasti põhjas olnud Eevi viimane kiri paljastas tema tõelise tarkuse. Ta kirjutas, et oli vahetanud oma jõukuse üksinduse leevendamise vastu, kuid keeldus tasustamast Tarmo pettust oma surmaga. Ta seadis mehe ette piinava valiku: kas kaduda koos oma häbiga märkamatult või tunnistada avalikult oma ahnus üles kogukonnafondi mälestuslõunal tema leinavatele lähedastele.
Meeleheitlikult püüdes enam mitte põgeneda omaenda peegelduse eest, valis Tarmo ülestunnistuse. Mälestusüritusel astus ta rahva ette ning tunnistas šokeeritud kuulajate ees üles oma omakasupüüdlikud motiivid ja kohutava sõnumi, mille ta oli kunagi saatnud.
Tarmo keeldus avalikust aust, mis oleks sidunud tema nime Eevi uue heategevusfondiga. Ta rõhutas, et kogu tunnustus peab kuuluma Eevile, sest ta ei olnud veel välja teeninud õigust lugupidamisele. Selle asemel pühendus ta tõelise heastamise teele ning võttis tagasihoidliku töökoha, vedades varusid samale kiriklikule heategevusorganisatsioonile, mida Eevi oli toetanud.
Kuus kuud hiljem hakkas Tarmo vabatahtlikult tagasi maksma raha, mille Eevi oli kulutanud tema riietele ja arvetele. Oma muutuse käegakatsutava tõendina andis ta esimese osamakse üle Eevi skeptilisele õetütrele.
Sundides teda silmitsi seisma koleda tõega selle kohta, milliseks hirm oli ta muutnud, kinkis Eevi Tarmole midagi palju väärtuslikumat kui kinnisvara või raha – tema aususe ja väärikuse. Seistes naise haual, hävitas Tarmo tõendid oma kunagisest reetmisest ning otsustas kanda seda mälestust mitte varjatud armina, vaid eluaegse õppetunnina.
Ta oli algselt abiellunud sooviga endale mugav elu välja petta, kuid Eevi erakordne ja piire ületav armulisus sundis teda lõpuks ehitama endale tõeliselt tähendusrikka elu.