Kuus päeva pärast seda, kui tema kodutu abikaasa Jaan oli maksapuudulikkuse tõttu surnud, sai Maarja temalt pärast surma kirja, milles oli vabandus, millel polnud mingit mõtet. Ta oli Jaaniga abiellunud vähem kui kuu aega varem, sest uskus tema sõnu, et tal on vaja abikaasat, et teda ei maetaks anonüümse „Tundmatuna“.
Oma kirjas tunnistas Jaan aga, et tema matused olid juba korraldatud, ning palus Maarjal tungivalt minna kohalikku kohtumajja ja otsida üles Katrin, et tõde teada saada.
Segaduses ja tema pettusest haiget saanud Maarja läks kohtumajja, kus Katrin paljastas talle, et Jaan oli seal kakskümmend kaheksa aastat abieludokumentidega tegelenud, enne kui arved arstide eest ja halvenenud tervis ta tänavale tõukasid.
Katrin näitas Maarjale arhiivikausta, mis oli täis dokumente. Nendest selgus, et aastakümnete jooksul oli Jaan sageli oma laua tagant välja astunud, et olla ametlikuks tunnistajaks üksildastele paaridele, kes abiellusid ilma külalisteta.
Kuigi ta oli tunnistajana alla kirjutanud sadadele abielutunnistustele, ei olnud tema nimi kunagi ilmunud sõna „abikaasa“ kõrval — kuni päevani, mil ta abiellus Maarjaga.
Ta oli välja mõelnud loo kiirelt korraldatavatest matustest ainult seetõttu, et oli liiga uhke, et tunnistada oma üksildust. Ta teadis, et Maarja kaastundlik loomus sunnib teda ütlema „jah“ probleemile, mida ta suutis enda arvates lahendada.
Maarja naasis metroo sissepääsu juures asuva kioski juurde, kus nad olid alati kohtunud. Ta istus Jaani tavapärasele kohale, kaks tassi kohvi enda ees, ja luges tema kirja lõpuni.
Jaan selgitas, et ta ei vajanud abikaasat selleks, et oma olemasolu tõestada. Ta tahtis lihtsalt korra kogeda, mis tunne on, kui keegi valib just tema.
Ta tunnistas, et oli oma soovi esitanud probleemina, et säästa Maarjat otsusest, kas tema üksildus oli piisav põhjus, et talle „jah“ öelda.
Samal ajal tuletas ta talle õrnalt meelde, et ta ei hinnanud tegelikult Maarja pidevaid katseid tema elu korda teha. Ta hindas hoopis neid lihtsaid hetki, mil Maarja tema kõrvale istus ja lihtsalt temaga aega veetis.
Kirjas palus Jaan Maarjal tungivalt mitte pidada teda ebaõnnestunud päästemissiooniks. Ta tuletas talle meelde, et kolme lühikese nädala jooksul oli Maarja tõepoolest olnud tema abikaasa.
Maarja võttis tema nõu kuulda. Ta lõpetas meeletu püüdmise kõike enda ümber korda teha ning hakkas selle asemel võtma aega lihtsalt olemiseks — istumiseks, vestlemiseks ja enda tutvustamiseks võõrale inimesele, kes tema kõrval pingil istus.
Kui Maarja lõpuks Jaani tõe omaks võttis, suutis ta süütundest lahti lasta ja õppis hetkes kohal olema, selle asemel et pidevalt maailma probleeme lahendada.
Ta lisas koore musta kohvi sisse, mille ta oli harjumusest ostnud, võttis aeglaselt lonksu ja lubas endal lõpuks omas tempos edasi liikuda.