Vabatahtliku töö ajal hospitsis määrati noormees nimega Jaan hoolitsema seitsmekümneaastase parandamatult haige patsiendi Eliise eest. Nende regulaarsete, kaks korda nädalas toimunud kohtumiste ajal jäi Eliisele korduvalt silma Jaani nimesilt ning ta küsis temalt tema perekonnanime ja päritolu kohta.
Kui Eliise rääkis oma eluaegsest soovist kogeda vähemalt kord elus pulmapäeva, ostis Jaan kohalikust poest kasutatud valge pulmakleidi, lillekimbu ja lihtsa hõbesõrmuse. Hospitsi töötajad korraldasid asutuse aias väikese tseremoonia. Eliise kandis valget kleiti, talle pandi sõrmusesõrme hõbesõrmus ning ta nautis tükikest pulmatorti, enne kui oma tuppa tagasi läks.
Kolm nädalat pärast tseremooniat Eliise suri. Tema ärasaatmisel ei viibinud ühtegi lähedast pereliiget. Pärast matuseid võttis vandeadvokaat Mart nahast portfellist välja paksu paberümbriku ja ulatas selle Jaanile.
Ümbrikus oli ligi viiskümmend aastat vana kolletunud pulmakutse, millel olid nimed Eliise ja Toomas, ning vana foto kahest noorest naisest. Jaan tundis ühe fotol oleva naise kohe ära — see oli tema vanaema Roosi.
Jaan viis foto otse oma vanaema juurde, et temalt selgitust küsida. Roosi tundis foto ära ja paljastas, et viiskümmend aastat tagasi, pärast seda, kui tema abikaasa oli ta kahe väikese lapse ja tasumata üüriga maha jätnud, oli Eliise ohverdanud kõik oma säästud, et aidata Roosil toime tulla.
See raha oli algselt mõeldud Eliise peatselt toimuvaks pulmadeks Toomasega. Eliise ootamatu rahaülekanne pani Toomase pulmi tühistama ja nende suhte lõpetama. Pärast seda ei abiellunud Eliise kunagi.
Võlgade ja kohustuste koorma all kaotas Roosi järgnevatel aastakümnetel Eliisega kontakti, kuigi ta hoidis alles väikest metallkarpi, mis oli täis kirju — enamik neist jäid saatmata.
Nädal pärast fotost rääkimist palus vandeadvokaat Mart Jaani taas oma kabinetti tulla. Seal ulatas ta Jaanile väikese sametise ehtekarbi, milles oli Eliise kunagine kihlasõrmus, mille ta oli saanud Toomaselt. Sõrmuse all oli lühike käsitsi kirjutatud märkus, milles Eliise palus Jaanil ehe edasi anda siis, kui saabub selleks õige hetk.
Aastaid hiljem andis Jaan sametise karbi koos päranduseks mõeldud kihlasõrmusega oma tütrele Sofiile, kui too kihlus.
Sofi kandis ajaloolist ehet oma pulmapäeval, tuues selle perekonnareliikvia ja selle pika loo sel moel omaenda perekonna pulmatseremooniasse.