Kui kaheksakümneaastane ema läks koos tütrega kaheteistaastasele Miale sünnipäevakingitust ostma, sattus ta kaubamajas vastamisi ühe kliendiga, kes süüdistas teda liikumispuude teesklemises, et järjekorras ette trügida. Naine muutus agressiivseks ja lõi ratastoolis istuvat eakat ema. Tüli käigus võttis ema välja pruuni nahast vutlari, milles olid tema meditsiinilised dokumendid ja kuus aastat tagasi toimunud koolikontserdi kortsunud ning kolletunud kava. Mia nimi oli sellel ümbritsetud lillaka käsitsi joonistatud ringiga. Peagi põhjustas sissepääsu lähedal viibiv relvastatud inimene kogu kauplust hõlmava turvaluku rakendumise. Samal ajal minestas agressiivne klient ning turvatöötajad asusid olukorda kontrolli alla saama.
Ema manööverdas ratastooliga müügilettide vahel ning juhatas tütre läbi töötajatele mõeldud kõrvalkäigu ja avariiväljapääsu kaubahoovi. Väljas uuris tütar kontserdikava tagakülge ning leidis sealt käsitsi kirjutatud märkme, mis oli koostatud kuus aastat varem, ajal, mil tema ema toibus haiglas raskest autoõnnetusest.
Käsitsi kirjutatud tekstis olid kirjas ema mõtted pärast õnnetust ning mälestus sellest, kuidas Mia oli haiglavoodi kõrval oma koolikontserdi laulu laulnud. Tütar tunnistas, et oli aastaid tundnud süüd õnnetuse hommiku pärast. Ema oli olnud väsinud, kuid Mia oli siiski peale käinud, et nad sõidaksid kooliüritusele. Lõpuks lõppes nende teekond kokkupõrkega ristmikul.
Ema selgitas, et oli otsustanud teele asuda armastusest oma lapselapse vastu, mitte kellegi sunnil. Ta kinnitas tütrele, et oli oma praeguse elu ja muutunud oludega leppinud ega süüdistanud teda juhtunus.
Seejärel saatsid turvatöötajad agressiivse kliendi kauplusest välja, olles eelnevalt üle vaadanud turvakaamerate salvestised ratastooliga seotud vahejuhtumist.
Ema ja tütar lahkusid koos kaubamaja territooriumilt ning suundusid üle tänava asuvasse muusikapoodi. Kokkupandud kontserdikava jäi tütre mantlitaskusse, kandes endas mälestust valusast minevikust ja armastusest, mis oli neid alati ühendanud.