Keset päeva kohtasid linna kõige tihedama liiklusega tänaval jalutanud kodanikud vaatepilti, mida nad ei unusta tõenäoliselt kunagi. 70-aastane pensionär Ene jalutas täiesti rahulikult oma lemmiklooma, hoides kindlalt jalutusrihmast. Kuid rihma otsas ei olnud koer ega kass, vaid asfaldil libises aeglaselt edasi hiiglaslik püüton. Ümberringi viibinud inimesed põgenesid paanikas, samas kui mõned hakkasid seda uskumatut hetke telefonidega filmima.
Varsti sündmuspaigale jõudnud politseipatrull peatas naise, et tagada ümbritsevate inimeste ohutus. Kõik ootasid, et eakas naine saaks karistada või et madu temalt ära võetaks, kuid Ene selgitused muutsid olukorda täielikult. Naine selgitas, et see madu ei ole tema jaoks lihtsalt loom, vaid ainus pidepunkt pärast aastaid tagasi lahkunud abikaasat.
Ene loo kohaselt tuli püüton tema ellu siis, kui loom oli veel pisike poeg. Pärast abikaasa surma sügavasse üksindusse ja depressiooni langenud naine suutis elust kinni hoida just tänu vastutusele selle olendi eest. Tema jaoks oli madu ustav kaaslane, kes motiveeris teda igal hommikul voodist tõusma. See pihtimus murdis hetkega nii politseinike kui ka esialgu hirmunud rahvahulga eelarvamused.
Politsei seisis silmitsi juriidilise ja eetilise dilemmaga. Ühel pool oli avalikus kohas viibiv potentsiaalselt ohtlik eksootiline loom, teisel pool aga eakas naine, kes hoidis oma lemmikut kontrolli all ega soovinud kellelegi halba. Mõned möödujad asusid isegi naist toetama, väites, et kuigi madusid kardetakse, võivad kontrolli alt väljas koerad olla palju ohtlikumad.
Lõpuks piirdusid ametnikud suulise hoiatusega ja palusid naisel rahvarohketes kohtades ettevaatlikum olla. See juhtum avas ühiskonnas laiema arutelu “lemmiklooma” mõiste piiride üle ja selle üle, milliseid ebatavalisi lohutusi võib inimene üksinduse vastu otsida. Ene ja tema ustav sõber suundusid uudishimulike pilkude saatel kodu poole, jättes õhku küsimusi, millele on raske vastata.