67-aastaselt võttis lesk nimega Eliise ette oma esimese üksinda reisi Maltale, otsustades elu täiel rinnal nautida ja öelda „jah” igale uuele kogemusele. Reisi ajal kohtus ta Jaaniga, võluva vanema mehega, kelle vastu tundis ta kohe erilist tõmmet. Nende romantiline lugu tundus ilusa saatuse kokkusattumusena, kuni Eliise kuulis pealt, kuidas Jaan rääkis restorani sisehoovis oma tütre Kadiga.
Eliise sai šokiga teada, et Jaan oli ta juba varem ära tundnud ning et kogu nende kohtumine oli hoolikalt ette planeeritud.
Jaan tunnistas, et tema kadunud abikaasal oli olnud üheteistkümne aasta pikkune salajane suhe Eliise kadunud abikaasa Mardiga. Pärast seda, kui ta oli leidnud peidetud kirjade kogu — sealhulgas Mardi saatmata jäänud ülestunnistuse Eliisele — oli Jaan sõitnud Maltale, et leida Eliise ja saada vastuseid mineviku kohta.
Abikaasa aastaid kestnud truudusetusest sügavalt vapustatud ja Jaani peale vihane, sest mees oli talle lähenenud vale ettekäändega, võttis Eliise kirja kaasa ja lendas koju. Talle tundus, et kogu tema abieluga seotud mälestus ja isegi reis Maltale olid nüüd reetmisega määrdunud.
Kodus andis Eliise endale aega leinaga toime tulla, jagas valusat tõde oma tütrega ning hakkas teraapia ja uute isiklike eesmärkide abil oma elu uuesti üles ehitama. Kuigi ta tundis end mõlema mehe poolt sügavalt reedetuna, hakkas ta tasapisi mõistma, et tema isiklik areng Maltal oli siiski tema enda saavutus ning et Jaan oli ainus teine inimene, kes mõistis täielikult tema olukorra keerukat valu.
Pärast kolme kuud vaikust saatis Eliise Jaanile kirja ja küsis, kas mees oleks valmis teda tundma õppima ilma nende abikaasade mineviku koormata.
Jaan vastas alandlikult ning nad hakkasid kuude jooksul aeglaselt oma sidet taastama. Alguses rääkisid nad telefonitsi, hiljem kohtusid uuesti. Jaan tõestas oma aususe ja austuse Eliise piiride vastu tegudega.
Aasta hiljem naasis Eliise omadel tingimustel Maltale. Jaan ootas teda lennujaamas lõbusa sildiga, näidates, et ta oli valmis looma tõelist suhet, mis põhines läbipaistvusel, mitte saladustel.
Kui nad läksid tagasi samasse sadamarestorani sisehoovi, kus tõde oli esimest korda päevavalgele tulnud, palus Jaan Eliisel veeta nende ülejäänud aastad koos, jagades oma elu nende kodukohtade vahel.
Mõistes, kui palju ta oli tervenenud ja kasvanud, ütles Eliise „jah” — mitte naiivsest soovist kõigele „jah” öelda, vaid teadliku ja läbimõeldud otsusena anda armastusele teine võimalus, seekord silmad pärani lahti.