See lugu tundub uskumatuna isegi meie meditsiinilise imede ajastul. 66-aastane naine pöördus kliinikusse nõrkuse ja iiveldusega, olles kindel, et tegemist on vererõhuprobleemidega. Kuid analüüside tulemused šokeerisid arste — naine oli rase. Hiljem selgus, et selle imetluse taga peitus saladus, millest keegi midagi ei aimanud.

Karen Connelly, 66-aastane pensionär ja kolme lapselapse vanaema, elas abikaasa George’iga Indianapolisest eeslinnas rahulikku elu, kuni üks haiglakülastus pööras kõik pea peale. Pärast läbivaatust teatasid arstid: Karen ootab last.

„Ma naersin. Mõtlesin, et nad eksisid analüüsidega. Aga kui tehtud sai kolm testi järjest, pidin uskuma,” meenutab ta. Rasedus sellises eas on üks miljonist juhus, kuid Karen oli see erand.

Tavaliselt saavutatakse sarnane rasedus doonori munarakke ja hormoonravi abil, kuid siin oli meditsiin võimetu seletama — viljastumine toimus täiesti loomulikul teel.

„See juhtub äärmiselt harva — ainult munasarjade ebanormaalse aktiivsuse korral, kui reproduktiivne funktsioon ootamatult taastub. Kuid 66-aastaselt on see peaaegu ime,” selgitab Indiana ülikooli kliiniku günekoloog Alice Carroll.

Sellest hetkest alates muutus Karen’i elu pidevaks jälgimiseks: raseduse katkemise oht, kõrge vererõhk, seljavalud — iga päev võitlesid arstid ema ja lapse elu eest.

Kuid rasedus arenes prognoosidele vaatamata. George võttis uudise rahulikult, isegi hellas rõõmus:
„Mul oli tunne, et Jumal annab meile teise võimaluse. Ma ei teadnud miks, aga tundsin, et see pidi juhtuma.”

Karen seevastu kõhkles: ta kartis mitte ainult oma tervist, vaid ka seda, kuidas lapsed ja ühiskond uudist vastu võtavad. Mõnikord tundus talle, et George kaugeneb, kuigi väliselt oli ta hooliv.

37. nädalal algasid sünnitusvalud. Naine viidi Indianapolisesse haiglasse. Arstid olid valmis keisrilõikeks, kuid otsustasid anda talle võimaluse iseseisvaks sünnituseks. Mõne tunni pärast, täielikus vaikus, sündis poeg. Ta oli täiesti terve.

Kõik nutsid õnnest, välja arvatud George — ta seisis eemal, nagu ei suutnud uskuda toimuvat.

Pärast haiglast lahkumist märkis Karen, et abikaasa vältis vestlusi, ei lähenenud lapsele ega vaadanud talle silma. Ta oli segaduses, kuni ühel päeval helistas haigla. Arstid palusid tungivalt paaril tulla — testide tulemusi tuli arutada.

Karen tundis ärevust — nagu süda hoiatas tuleva löögi eest.

Kui arst lõpuks rääkis, värises tema hääl:
„Mrs. Connelly, DNA-tulemused näitavad, et teie abikaasa ei ole lapse bioloogiline isa.”
Vaikus. Karen’i maailm vajus kokku.

Ta ei eitanud: mõned kuud varem oli tal olnud lühike ja mõtlematu suhe. Üks nõrkushetk, millest ta eelistaks unustada. „Arvasin, et see ei tähenda midagi. Kõik jääb minevikku. Aga nüüd — kõik on ilmsiks tulnud,” ütles ta.

George vaikis kaua, seejärel ütles vaikselt:
„Ma teadsin. Kahtlustasin. Aga lootsin, et eksin. Siiski… ma ei lahku. See laps on osa meist. Me kasvatame teda koos.”

Uudis šokeeris kogu perekonda. Vanemad lapsed reageerisid valusalt — keegi süüdistas ema, keegi lõpetas lihtsalt suhtlemise. Kuid George jäi sellele, kes hoidis kõik lagunemise eest:
„Ma ei jää kaastundest. Ma jään, sest armastan. Ja sest laps ei ole süüdi, kuidas ta sündis.”

Täna on poisil kaks aastat. Ta kasvab armastuse keskel, kuigi mitte kergel teel. Karen tunnistab, et iga tema naeratus tuletab meelde andestust, mida ta ei olnud teeninud, kuid siiski saanud.
„See ei ole muinasjutt. See on elu — pisarate, vigade ja imedega. Kõige tähtsam on, et see jätkub,” ütleb ta.

Küsimus lugejale: kas George oleks pidanud lahkuma, kui tõde selgus? Või käitus ta nagu tõeline mees, hoides perekonda koos? Jagage oma mõtteid kommentaarides — iga armastuslugu pannakse proovile omal moel.