Kakskümmend aastat pärast seda, kui tema nelja-aastane poeg Noah salapäraselt lasteaia hoovist jäljetult kadus, sai murtud südamega ema ootamatu kirja, mis oli isiklikult kohale toimetatud ja millele oli kirjutatud vaid üks sõna: „Ema”. Kirjas olid intiimsed ja unustatud üksikasjad poisi kadumise hommikust, sealhulgas täpsed riided, mida ta kandis, ja see, mida ta hommikusöögiks sõi. Kirjaga oli kaasas foto täiskasvanud noormehest, kellel olid Noah’ga silmatorkavalt sarnased näojooned ja iseloomulikult ebasümmeetrilised kulmud.
Kirja autor väitis, et on Noah, et ta on tõsises ohus ning vajab tõe avaldamiseks 50 000 dollarit. Ema erauurijast sõber Martin kahtlustas aga pettust. Ta salvestas salaja raha üleandmise ja pildistas inimest, kes sularaha vastu võttis.
Ema täielikuks jahmatuseks selgus, et väljapressimisraha vastuvõtja polnud keegi muu kui tema endine abikaasa Tõnu, kes oli aastaid tagasi võlgade ja lahendamata leina koorma all nende abielust lahkunud.
Naine läks Tõnuga tema vanemate kodus silmitsi seisma. Seal tunnistas mees häbiga, et oli võltsinud lunarahanõudmise kirjad, kasutades üksikasju, mida ta poisi kadumise hommikust mäletas, et naist petta ja temalt raha välja pressida.
Nende tulise vastasseisu ajal astus aga trepist alla noormees — täpselt seesama inimene, keda oli kirja juures olnud fotol kujutatud. See paljastas uskumatu tõe: Noah oli tõepoolest elus ja elas salaja Tõnu juures, teadmata midagi oma tegelikust päritolust.
Meeleheitlikult kogu tõde teada saada sooviv ema lükkas Tõnu kõrvale ja nõudis mõlemalt mehelt selgitust. Lõpuks murdus Tõnu ning tunnistas, et oli kakskümmend aastat tagasi olnud armusuhtes naisega, kelle nimi oli Kärt. Ta oli mitmel korral võtnud väikese Noah endaga kaasa, kui läks oma armukesega kohtuma.
Kuna laps tundis Kärti ja usaldas teda, läks ta kadumise päeval vabatahtlikult lasteaia aia juurde naise juurde. Nii õnnestus Kärtil poiss röövida, ilma et laps oleks stseeni tekitanud või kellegi tähelepanu äratanud.
Kui Kärt ähvardas lapsega igaveseks kaduda, kui Tõnu peaks politsei poole pöörduma, otsustas mees vaikida. Ta jäi aastateks oma leinava naise kõrvale, varjates samal ajal salajas kohutavat tõde.
Hiljem kasvatas Kärt Noah üles valega, et tema bioloogiline ema oli ta juba väikelapsena hüljanud. Pärast isa ülestunnistuse kuulmist mõistis Noah, et kogu tema elu oli rajatud valele ning et tema päris ema oli veetnud kakskümmend piinarikast aastat teda otsides.
See avastus avas lõpuks tee nende ammu katkenud ema ja poja suhte taastamiseks.
Kuigi reetmine ja pettus olid neilt röövinud kakskümmend hindamatut aastat, said ema ja tema ammu kadunud poeg lõpuks taas kokku. Nüüd olid nad valmis jätma valusa mineviku seljataha ning liikuma koos edasi tuleviku poole, kus neil oli võimalus taastada kaotatud side ja leida viimaks rahu.