Oli jäine talvepäev ja mägijärve pind oli kaetud õhukese jääkihiga. Vanaproua korjas metsa all küttepuid, kui ta märkas jää pragust läbi läbi vett hullunult püherdavat hiiglaslikku hunti. Looma käpad libisesid, iga liigutus uppus aina sügavamale külma vette. Proua ei mõelnud sellele, et tegu on metsiku loomaga – ta heitis end lumme ja ulatas käes oleva pika oksa hundi poole. Hoolimata jää pragisevast hääleest ei andnud ta alla ja kogu jõuga vedas kurnatud looma veest välja.
Hunt lebaski nüüd jää peal hingeldades, märg ja värisev; tagumine jalg tundus murdunud olevat. Proua valmistus hirmunult tagasi tõmbuma, kui metsa sügavusest ilmus liikumine. Äkitselt sirutas puude vahelt kümme paar sädelevat silma. Need olid hundilauma liikmed. Hundid olid inimese kohalolu tundnud ja hakkasid kiiresti lähenema. Vanaproua mõistis, et põgenemiseks kohta ei ole ja tardus hirmust.
Just kui laum valmistus võõrale kallale tungima, juhtus ootamatu asi. Vaid äsja surmast pääsenud haige hunt tõusis valudes püsti. Värisevate jalgadega astus ta proua ette ja hakkas oma lauma suunas kaitsvalt urgitsema. See nõrk, ent kindel hääl edastas selge sõnumi: selle naisega ei tohi keegi puutuda. Metsiku looduse seadused andsid sellel hetkel teed iidsele tänutundele.
Lauma juht kõhkles hetkeks, seejärel kallutas pea kergelt ja astus tagasi. Ka teised hundid järgnesid juhile ja liikusid metsa pimedusse. Haige hunt vaatas enne lahkumist veel kord naise poole – silmis oli nüüd metsiku ohu asemel sügav rahu ja tänu. Ta lonkis oma kaaslaste järel ja kadus peagi nähtamatusse.
Vanaproua jäi üksi jääle, kuid enam ta ei kartnud. Tuul puhus lund ringi, kuid värske ime soojendas ta südant. Ta mõistis, et isegi kõige karmimas looduses saab heategu vastutasuks. Vaikselt tõusis ta püsti ja kõndis kodu poole, jättes maha lume ja jää vahele jäävad huntide käpajäljed kõrvuti omaenda jälgedega.