Hanna oli uskunud, et tema elu koos Mihkliga on kindel nagu kalju. Pärast peaaegu üheksat kooseluaastat, mille jooksul nad olid rajanud ühise kodu ja valmistunud oma esimese lapse sünniks, arvas ta, et raskeim osa – rasedus – on seljataga. Kuid 35. rasedusnädalal astus mees, keda ta armastas, haiglapalatisse, pisarad silmis, ja esitas palve, mis purustas naise maailma: ta nõudis DNA-testi veel enne lapse sündi.
Kuude viisi oli Hanna talunud viljatusravi, unetuid öid ja emotsionaalset pinget, uskuvusega, et Mihkel on tema partner igas mõttes. Kuid sel hetkel tundus mehe kahtlus reetmisena. Mees, kes oli kunagi hoidnud tema kätt, kui naine nuttis, ja tähistanud iga väikest edusammu, süüdistas teda nüüd truudusetuses. Need sõnad lõikasid sügavalt, jättes Hanna murtuks ja täis viha.
Ta langetas otsuse. Ta helistas oma õele Triinule, pakkis haiglakoti ja jättis Mihkli maha. Ta jättis lauale oma abielusõrmuse ja kirja selge sõnumiga: ta annab sisse lahutuse. Ta seadis esikohale enda ja oma sündimata tütre Liisu turvalisuse. Esimest korda kuude jooksul tundis ta end oma õe kaisus kaitstuna.
Kui Liisu sündis, hoidis Hanna teda tugevasti süles, imetledes tema täiuslikku pisikest nägu. Ja siis naasis Mihkel – alandlikuna, kahetsevana ja valmis oma usaldusväärsust uuesti tõestama. Ta ei palunud andestust sõnadega, vaid näitas seda tegudega: ta jäi Hanna kõrvale, hoolitses Liisu eest ning hakkas aeglaselt ja kannatlikult usaldust taastama.
Kolm kuud hiljem hakkasid Hanna ja Mihkel uuesti koos elama – mitte selleks, et jätkata sealt, kus pooleli jäädi, vaid et alustada puhtalt lehelt. Torm oli minema pühkinud kõik nõrga ja jätnud alles midagi tugevamat: armastuse, mis peab vastu ka kõige raskematele hetkedele ning mis on ehitatud alandlikkusele, andestusele ja vankumatule pühendumusele. Nad jätkasid võitlust üksteise eest – valides ikka ja jälle armastuse.