Jutuvestja Saara meenutab 27 aasta tagust hommikut, mil ta avas oma koduukse ja leidis lävepakult õhukese narmendava teki sisse mähitud nutva beebi – oma vennapoja. Ta teadis kohe, et selle taga on tema vend Toomas, lapse bioloogiline isa, kes oli oma loomusele truuks jäädes oma probleemide eest lihtsalt minema jooksnud. Kui Saara lapse tuppa tõi, seadis tema abikaasa Kalle selle otsuse kahtluse alla, hoiatades, et lapse endale jätmine pole nende kohustus. Kuid vaatamata Kalle esialgsele loogikale ja otsuse raskusele, jäi peale Saara emainstinkt. Nad langetasid vaikimisi kiire otsuse beebi endale jätta, panid talle nimeks Mihkel, toitsid ja vannitasid teda ning uinutasid ta juba samal ööl magama, kinnistades oma rolli tema vanematena.
Möödus 27 aastat ja Mihklist kasvas edukas advokaat, kes külastas oma vanemaid õhtusöögil. Saara jälgis uhkusega, kuidas poeg rääkis oma saavutustest pealinna advokaadibüroos, märgates samas tema ettevaatlikku ja vaoshoitud olemust. Kuid hoolimata sellest, et Saara oli ta üles kasvatanud ja tema nimel ohverdusi toonud, tundis ta nende vahel sügavat ja püsivat distantsi. Mihkel oli alati viisakas ja lugupidav, kuid ta oli endasse sulgunud, ei näidanud kunagi üles pojalikku soojust ega kutsunud Saarat teadlikult kordagi „emaks“. See distants oli Saarale pidev vaikse valu allikas, isegi kui ta poja edu üle rõõmustas.
Nende õhtusöögi katkestas järsk prõmmimine uksele. Trepil seisis Toomas, kes nägi pärast 27-aastast eemalolekut välja vana, kurnatud ja puupaljas. Saara oli vapustatud. Kui Mihkel segaduses olles ette astus, sosistas Saara: „See… see on sinu isa.“ Toomas alustas kohe pöörase valega, väites, et ta oli sunnitud Mihkli hüljama, sest Saara oli varastanud raha, mille Toomas oli saatnud beebi „raviks“. Ta süüdistas õde selles, et too laostas ta ja takistas tal naasta. Mihkli ilme muutus karmiks, ta vaatas Saarale otsa ja nõudis vastust, kas see kohutav süüdistus vastab tõele. Saara anus poega uskuma, et Toomas valetab, kartes oma last isa manipulatiivse väljamõeldise tõttu kaotada.
Hetkeks valitses vaikus. Mihkel oli justkui lõksus naise vahel, kes oli ta üles kasvatanud, ja bioloogilise isa vahel, kes seisis tema ees metsiku ja meeleheitliku pilguga. Seejärel pöördus Mihkel rahuliku, kuid kindla veendumusega Toomase poole: „Ei. Ma ei usu sind.“ Ta katkestas Toomase protestid ja teatas: „Sina ei ole mu isa. Sa oled lihtsalt mees, kes mind hülgas. Tema ei teinud seda kunagi.“ Mihkel ütles jahmunud Toomasele rangelt: „Sa pead lahkuma. Siin ei ole sinu jaoks kohta,“ ja saatis oma bioloogilise isa minema. Uks sulgus Toomase järel ja majas tekkis vaikus. Mihkel pöördus Saara poole ja esimest korda aastate jooksul tema ilme pehmenes, kui ta lausus sõnad, mida naine oli igatsenud: „Sina oled mu tõeline ema. Mul on kahju, et ma seda varem öelnud pole, aga see on tõsi.“
Pisarad voolasid, kui Saara Mihklit tugevalt kallistas – nende emotsionaalne distants oli viimaks ületatud tänu poja sügavale tunnustusele naise armastuse ja ohverduste eest. Mihkel avaldas seejärel oma viimase tänutähe: ta oli ostnud mereäärse maja ning kinkis selle Saarale ja Kallele, kattes kõik kulud, et neil oleks lõpuks ometi midagi päris oma. See tohutu suuremeelsus kinnitas erinevust bioloogiliste sidemete ja tõelise perekonna vahel. Saara mõistis, et armastus ja ustavus, mida ta oli alati igatsenud, said viimaks tasutud. Mihkel oli edukaks saanud just seetõttu, et naine oli jäänud tema kõrvale, tõestades, et perekonda ei defineeri mitte see, kes annab elu, vaid see, kes on olemas ja annab armastust.