Jutustaja Tiina meenutab hommikut 27 aastat tagasi, mil ta avas oma koduukse ja leidis eest õhukese kulunud teki sisse mässitud nutva beebi – oma vennapoja. Ta teadis kohe, et lapse bioloogiline isa, tema vend Toomas, oli selle taga; mehel oli kombeks oma probleemide eest põgeneda. Kui naine beebi tuppa tõi, kahtles tema abikaasa Kalle otsuses ja hoiatas, et lapse endale jätmine pole nende kohustus. Hoolimata Kalle loogilistest argumentidest jäi peale Tiina emainstinkt. Nad langetasid vaikimisi kiire otsuse beebi endale jätta, panid talle nimeks Mihkel, ning toitsid, vannitasid ja kiigutasid ta veel samal ööl unne, kinnitades sellega oma koha poisi vanematena.
Möödus 27 aastat ja Mihklist kasvas edukas advokaat, kes külastas oma vanemaid õhtusöögil. Tiina jälgis uhkusega, kuidas poeg rääkis oma töövõitudest pealinnas, märgates tema ettevaatlikku ja vaoshoitud olekut. Kuid hoolimata sellest, et naine oli ta üles kasvatanud ja tema nimel ohverdusi toonud, tundis Tiina nende vahel sügavat ja püsivat distantsi. Mihkel oli alati viisakas ja lugupidav, kuid suletud – ta ei näidanud kunagi üles pojalikku soojust ega nimetanud naist teadlikult kordagi emaks. See jahedus oli Tiinale pidev vaikne valuallikas, isegi kui ta poja edu üle rõõmustas.
Nende õhtusöögi katkestas äkiline vali koputus. Trepil seisis Toomas, kes nägi pärast 27-aastast eemalolekut välja vana, kurnatud ja varatu. Tiina oli vapustatud. Kui Mihkel segaduses ette astus, sosistas Tiina: „See… see on sinu isa.“ Toomas alustas kohe õelat valet, väites, et ta oli sunnitud Mihkli hülgama, sest Tiina olevat varastanud raha, mille mees saatis lapse „raviks“, tehes talle liiga ja takistades tema naasmist. Mihkli nägu muutus karmiks, kui ta vaatas Tiinale otsa ja nõudis vastust, kas see kohutav süüdistus on tõsi. Tiina anus poissi uskuma, et vend valetab, kartes oma poega isale ja tema manipulatsioonidele kaotada.
Hetkeks valitses vaikus. Mihkel seisis kahe vahel: naise, kes ta üles kasvatas, ja bioloogilise isa vahel, kes nägi välja meeleheitel ja räbalais. Siis pöördus Mihkel rahuliku, kuid kindla veendumusega Toomase poole ja ütles: „Ei. Ma ei usu sind.“ Ta katkestas Toomase protestid ja teatas: „Sina ei ole minu isa. Sa oled lihtsalt mees, kes mu hülgas. Tema ei teinud seda kunagi.“ Mihkel ütles jahmunud Toomasele karmilt: „Sa pead lahkuma. Siin pole sinu jaoks kohta,“ ja saatis oma bioloogilise isa minema.
Uks sulgus ja majas valitses vaikus. Mihkel pöördus Tiina poole ning esimest korda aastate jooksul tema näoilme pehmenes, kui ta lausus sõnad, mida naine oli igatsenud kuulda: „Sina oled mu tõeline ema. Mul on kahju, et ma seda varem öelnud pole, aga sa oled.“
Pisarad voolasid, kui Tiina Mihklit tugevalt kaisutas – aastatepikkune emotsionaalne distants oli viimaks murtud poja tänu ja tunnustusega. Seejärel avaldas Mihkel oma viimase tänutähe: ta oli ostnud mereäärse maja ning kinkis selle Tiinale ja Kallele, kattes kõik kulud, et neil oleks lõpuks midagi omaette. See tohutu heldus kinnitas vahet bioloogiliste sidemete ja tõelise pere vahel. Tiina mõistis, et armastus ja ustavus, mida ta oli alati igatsenud, said viimaks vastuse. Mihkel oli edukas seetõttu, et Tiina oli tema kõrvale jäänud. See tõestas, et peret ei defineeri see, kes annab elu, vaid see, kes on olemas ja annab armastust.