Kakskümmend kuus aastat pärast oma poja Taanieli surma sai Nora paki advokaadilt, kes esindas meest nimega Olev, keda Nora oli aastakümneid tagasi lühikest aega tundnud. Pakis oli üksainus USB-mälupulk, millel oli tekstidokument ja piltide kaust, mis oli nimetatud Taanielile iseloomuliku failinimesüsteemi järgi.
Tekstidokumendis selgitati, et Olev oli varem enda kätte saanud digikaamera, mis oli enne Taanieli matuseid tema kirstust varastatud. Enne füüsilise kaamera müümist oli ta aga mälukaardi koos sellel olevate isiklike failidega eemaldanud ja alles hoidnud.
Kui Nora avas pildifailid arvutiekraanil, ilmusid nähtavale salvestatud digifotod, mis jäädvustasid Taanieli viimaseid elukuusid. Galeriis olid fotod noorest naisest nimega Katre, kes kandis Taanieli riideid, ning neile järgnesid fotod positiivsest ultrahelipildist, rasedusfotodest ja raseduse hilises järgus tehtud piltidest.
Fotode taustal nähtavate füüsiliste detailide abil — sealhulgas kliinikute logode, tänavasiltide ja ümbrikel osaliselt nähtavate postiaadresside põhjal — võrdles Nora arhiivides säilinud linna dokumente, aadressiraamatuid ja kohalikke kirikulehti, et jälile saada ema isikule ning leida ühe poisi sünnitunnistus. Poisi teine eesnimi oli Taaniel.
Nora avalikustas Taanieli haiguse ja matuste täpsed kuupäevad, lahendades sellega 26 aastat kestnud ebamäärasuse tema kadumise ümber. Kui asjaolud olid selgunud, näitas Katre oma mobiiltelefonist värskeid digifotosid oma 26-aastasest pojast, kellel oli Taanieliga silmatorkav füüsiline sarnasus.
Kohtumine lõppes sellega, et Katre pakkus Norale võimalust oma pojaga, Nora lapselapsega, tuttavaks saada. See andis mälukaardilt taastatud salvestistele lõpliku kinnituse.