Jutustaja läks koos oma kuueteistaastase tütre Liisiga kontserdile ning märkas areenil publiku hulgas oma endist keskkooliaegset kallimat Martinit. Kui ta peasaalist toidulettide poole suundus, kohtusid nad söögikohtade lähedal ja hakkasid rääkima lubadusest, mille nad olid kakskümmend üks aastat tagasi teineteisele andnud: nad pidid uuesti kohtuma juhul, kui kumbki neist selleks ajaks suhtes ei oleks.
Martin tunnistas, et oli talvise koolivaheaja ajal, kolm päeva enne jõule, sõitnud otse naise vanematekoju. Uksele oli talle vastu tulnud naise isa, kes kandis halli ülikooli logoga dressipluusi.
Naise isa käskis tal lahkuda ning väitis, et tema tütar on majas koos uue kallimaga ega soovi Martiniga enam mingit kontakti.
Tegelikkuses töötas jutustaja sel õhtul lähedal asuvas raamatupoes hilises vahetuses.
Aastaid hiljem, enne oma surma, oli isa temalt andeks palunud otsuste pärast, mida ta oli tütre eest tema teadmata teinud. Alguses seostas naine seda vabandust tüli ja tema toast leitud lendlehtedega, mis puudutasid ülikooli vahetamist.
Pärast kontserdi lõppu vaatas jutustaja üle paberilipiku telefoninumbritega, mille Martin oli talle andnud, ja pani selle oma käekotti.
Samal ajal vaatas Liis läbi suviste kunstiprogrammide materjale. Valikus oli kaks võimalust: kohalik päevaprogramm ning kaugemal asuv internaadiprogramm, mille jaoks tuli valmistada ette reisivarustus ja tasuda registreerimistasu.
Jutustaja tühistas kohaliku programmi jaoks varem tehtud broneeringu ning ulatas tütrele mõlema programmi füüsilised avaldusvormid.
Liis otsustas valida kaugemal asuva kunstiprogrammi ning hakkas oma reisivarustust kokku panema ja kohvreid pakkima.
Nädal pärast kontserti võttis jutustaja telefoninumbriga paberilipiku käekotist välja ja helistas Martinile. Kõne viis kohtumiseni nende kodulähedases kohvikus.
Nad istusid väikese laua taga ning rääkisid seni, kuni kohviku töötajad hakkasid sulgemise ajaks puidust toole üksteise peale tõstma.
Jutustaja laadis auto pagasiruumi ja tagaistmetele kohvrid, voodipesu ning vajalikud varud, mida oli vaja kaasa võtta sõiduks kaugemal asuvasse kunstikeskusesse.
Kui ta sõitis täielikult pakitud autoga mööda maanteed, vaatas ta korraks kõrvale ja nägi oma tütart kõrvalistmel magamas. Tütrel olid peas suured kõrvu katvad kõrvaklapid.