Kaks kuud oli 16-aastane poiss nimega Markus rääkinud oma emale Katrinile, et veedab iga nädalavahetuse oma parima sõbra Rasmuse juures. Katrin, leinav lesk, kes oli alates oma abikaasa Toomase surmast kolm aastat tagasi hoidnud kõik temaga seotud mälestused sügavale enda sisse peidetuna, uskus oma poega täielikult.
Tõde tuli päevavalgele ühel hilisel laupäevaõhtul, kui Rasmuse ema Mari helistas ja küsis, miks Markus pole juba mitu nädalat koju tulnud. Seejärel paljastas ta, et ka Rasmus kasutas täpselt sama vabandust, väites, et viibib Markuse juures. Mõlemat ema haaras paanika, kui nad mõistsid, et nende pojad olid neile kaheksa nädalavahetust järjest valetanud.
Markuse tuba läbi otsides leidis Katrin puutöömaterjalide ostutšeki, mis viis ta otse tema äia Jaani juurde, kellega ta oli suhted katkestanud.
Järgmisel varahommikul Jaani koju jõudnud Katrin astus pojale vastu ja leidis ta eest oma lahkunud isa vana tööjope seljas ning saepuruga kaetuna. Markus tunnistas, et tema ja Rasmus olid veetnud nädalavahetused vanaisa aidates maja tühjaks teha, enne kui too kolib väiksemasse elamisse.
Jaani töökojas peitis end lõpetamata puidust kiiktool – projekt, mida Toomas oli alustanud Markuse jaoks juba enne poisi sündi. Soovides säilitada killukest oma isa pärandist enne seda, kui vanaisa maja maha müüb, oli Markus salaja igal nädalavahetusel koos Rasmuse ja Jaaniga kiiktooli restaureerinud. Ta kartis, et ema keelab tal seda teha, sest too ei tahtnud Toomasest rääkida.
Esialgne avastus viis terava vastasseisuni. Katrin heitis Jaanile ette, et too oli aidanud kaks kuud kestnud pettust varjata, ning pani Markuse vastutama selle eest, et ta oli Rasmuse valesse kaasanud. Ta keelas pojal ajutiselt sõprade juures ööbida, kuni usaldus on taastatud.
Kuid töökojas seistes ja käega üle siledaks lihvitud kiiktooli puidu libistades pidi Katrin silmitsi seisma valusa tõega. Ta mõistis, et püüdes oma leinaga toime tulla ja vältides igasugust juttu oma surnud abikaasast, oli ta tahtmatult Markuse üksildaseks jätnud. Poiss igatses lugusid oma isast ja soovis säilitada sidet temaga, kuigi mälestused hakkasid tasapisi tuhmuma.
Otsustanud nendevahelist lõhet vähendada, avas Katrin kodus ammu suletud karbi, milles hoidis Toomase isiklikke esemeid. Esimest korda paljude aastate jooksul jagas ta Markusega vanu fotosid ja lõbusaid mälestusi tema isast.
Järgmisel nädalavahetusel läks ta koos Markusega Jaani juurde, et aidata enne kolimist dokumenteerida ja alles hoida kõik, mida nad suutsid. Koos pildistasid nad tööpingi suuremaid osi, säilitasid väikeseid mälestusesemeid, näiteks sahtli, millesse Toomas oli oma initsiaalid nikerdanud, ning kandsid käsitsi valmistatud kiiktoolile viimase kaitsva viimistluskihi.
Ühine pingutus aitas perel purunenud suhteid parandada ning luua tervislikuma ja ausama suhtlemise.
Kolm nädalat hiljem seisis valmis kiiktool Katrini ja Markuse elutoas aukohal. Jaan oli edukalt uude koju kolinud, samal ajal kui Markus ja Rasmus püüdsid vanemate täielikku usaldust tagasi võita, olles iga päev ausad ja vastates alati telefonile.
Elutoas koos istudes jagasid Katrin ja Markus lugusid Toomase ebaõnnestunud isetegemisprojektidest, naerdes ja nuttes üheskoos, kartmata oma tundeid väljendada.
Toomase mälestuse hoidmine ei olnud enam salajane projekt, mis oli peidetud kuuri, vaid ühine teekond, mis tõi ema ja poja lõpuks taas teineteisele lähemale.