Neljateistaastane Markus kasvatas mitu kuud oma juukseid, et annetada need organisatsioonile, mis valmistab keemiaravi saavatele vähihaigetele lastele parukaid. Tema eesmärk oli aidata oma parimat sõpra Liisit. Kui Markuse juuksed olid saavutanud vajaliku pikkuse ja neist oli valmistatud eritellimusel parukas, kutsusid kooli direktor härra Tamm ja Liisi isa Jaan kokku kohtumise koolis. Vestluse käigus avaldas Jaan, et Markus oli aidanud Liisil salaja liituda kooli lavakujunduse meeskonnaga, et tüdruk saaks kostüümide valmistamisel kaasa lüüa. Liisi isa oli seni uskunud, et tütar käib kunstiringis.
Kooli aulas töötas Liisi vana õmblusmasinaga, mille Jaan oli varem koolile annetanud ja mis oli kuulunud tema surnud abikaasale. Masinaga õmbles tüdruk sinise kostüümivesti, millel oli kolm erinevat nööpi ja ebaühtlaselt paigutatud tasku. Jaan vaatas rõivaeseme üle ning nõustus lubama Liisil lavakujunduse meeskonnas jätkata tingimusel, et tema tegevust jälgivad kindlaksmääratud täiskasvanud. Samal ajal palus Markus vabandust, et oli tegevuste ajakava saladuses hoidnud.
Kodus valmistas Markus pühapäevahommikuti harjumuspäraselt pannkooke, kasutades mõranenud puidust pannilabidat, mis oli kuulunud tema surnud isale. Ta kasutas labidat pannkookide ümberpööramiseks, järgides nii toiduvalmistamise viisi, mida isa oli kasutanud enne oma surma kolm aastat tagasi.
Pärast koolietenduse esietendust kinkis Liisi Markusele käsitsi õmmeldud sinise põlle, mille esiküljele oli tikitud tema nimi ja millel oli iseloomulikult viltune tasku. Markus kandis põlle ühel pühapäevahommikusel hommikusöögil, valmistades oma perele ja külalistele pannkooke ning kasutades selleks vana mõranenud puidust pannilabidat.
Neljaliikmeline seltskond lõpetas hommikusöögi ning sinine põll pandi köögis hoiule vana puidust pannilabida kõrvale, et seda saaks ka edaspidi kasutada.