Loo jutustaja, 31-aastane Kaspar, kasvas üles koos oma vanaisa Antsuga, kes võttis poisi enda juurde pärast seda, kui tolle vanemad Kaspari seitsmeaastaseks saades õnnetuses hukkusid. Ants, vana kooli karm aga südamlik mees, sai Kaspari maailma keskpunktiks. Ta õpetas poisile elutarkusi aiatöid tehes ja pajatas veranda peal istudes vanu perekonnalugusid. Need olid nende “kuldsed aastad”, täis turvatunnet ja armastust. Kuid see idüll murenes, kui Kaspar sai 17-aastaseks. Ta hakkas häbenema nende lihtsat elu, vanaisa luitunud kaubikut ja ajale jalgu jäänud kodu ning hakkas vanaisa eemale tõukama. Häbitunne läks nii kaugele, et ta palus Antsul end koolist kvartali jagu eemal maha panna, ning ülikooli minnes otsustas ta teadlikult oma juurte eest põgeneda.
Linnas elades neelas Kasparit soov ehitada üles “edukas täiskasvanuelu”, mis tähendas töö ja moodsate ootuste seadmist kõrgemale oma minevikust. See uus fookus viis selleni, et ta lükkas üksteist aastat järjest tagasi vanaisa Antsu kutse tulla tähistama tema sünnipäeva 6. juunil. Igal aastal vanaisa helistas või saatis sõnumi, pakkudes lihtsat kutset ja lubadust valmistada Kaspari lemmikrooga – ahjupraadi –, kuid tema sõnumid muutusid aastatega üha väsinumaks ja lootusetumaks. Kaspar vastas alati peenelt lihvitud vabandustega – eksamid, tööülesanded või tüdruksõbrad –, eirates pidevat närivat süüduunnet ja veendes end, et ühe sünnipäeva vahelejätmine pole suur asi, kuna ta on hõivatud karjääri ehitamisega.
Mõned kuud tagasi jäi aga tavapärane kutse 6. juuniks tulemata. Kaspari esialgne kergendustunne asendus kiiresti paanikaga. Ta kartis, et Ants on haige või, mis veelgi hullem, temast lõplikult loobunud. Suutmata vaikust kauem taluda, sõitis Kaspar juuli lõpus ette teatamata kaks tundi tagasi oma kodukohta. Viimasest kurvist välja keerates tabas teda kohutav vaatepilt: tema lapsepõlvekodu oli varemetes. Valge vooderdis oli suitsust must, aknad purunenud ja osa katusest sisse kukkunud. See laastamistöö sundis teda auto peatama ning talle jõudis kohale, et see pole halb uni, vaid hirmutav tegelikkus.
Paanikas hüüdis Kaspar söestunud varemete vahel vanaisa, kuni ilmus naabrinna proua Mets, kes kinnitas kiiresti, et Ants on elus. Ta selgitas, et kolm kuud tagasi toimunud lühisest alguse saanud tulekahju oli vanaisa peaaegu tapnud ning ta viidi raskete põletushaavadega haiglasse. Purustav tõde tabas Kasparit siis, kui proua Mets paljastas, et haigla oli korduvalt üritanud temaga ühendust saada numbril, mille Ants oli märkinud oma hädakontaktiks. Kaspar mõistis, et need tundmatud numbrid, mida ta oli korduvalt eiranud ja postkasti suunanud, olid kõned, mis soovisid teda teavitada, et vanaisa võitleb oma elu eest. Proua Mets lisas viimase, muserdava hoobi: Ants ei lakanud kunagi küsimast, kas tema lapselaps on ehk külla tulemas.
Enne haiglasse minekut näitas proua Mets Kasparile, et vaatamata hävingule oli Ants palunud tuletõrjujatel päästa oma väike mälestustekarp. Selles, vanade fotode kõrval, leidis Kaspar iga viimase kui sünnipäevakaardi, mille ta oli kunagi saatnud – see oli kinnitus Antsu tingimusteta armastusest. Haiglas, nähes oma vanaisa hapra, kuid rõõmsana, murenes Kaspar täielikult ja palus pisarsilmi andestust oma hoolimatuse pärast. Ants pakkus talle aga lihtsalt andestust: „Sa oled nüüd siin. Ainult see loeb.“ Kaspar jäi nädalaks vanaisa kõrvale ja kuulas väärtuslikke perekonnalugusid, mida Ants oli päevikusse kirja pannud – lood, mis oleksid Kaspari tõttu võinud igaveseks kaduda. Nüüd taastub Ants läheduses asuvas hooldekodus ning Kaspar külastab teda igal nädalavahetusel, ehitades aktiivselt uuesti üles nende perelugu. Ta mõistab nüüd, et inimesed, kes meid armastavad, ei oota igavesti, ning tal oli tohutu õnn mõista oma vanaisa väärtust enne, kui oli liiga hilja.