Eduka logistikatehnoloogia ettevõtte asutaja Marten oli tuntud oma raudse distsipliini ja planeeritud elustiili poolest. Tema märkmikus polnud vaba sekunditki, kuid selle pärastlõuna oli ta pühendanud oma emale Marele. Parkis aeglaselt jalutades heitis ema talle ette pidevat ruttamist ja märkis, et mees laseb tõelisel elul endast lihtsalt mööda libiseda. Marten proovis emale leebelt naeratada ja teeselda rahunemist, kuid siis jäi ta järsku kivistunult seisma, silmates eemal pingil üht tuttavat siluetti.
Tema endine naine Liis oli pingile magama jäänud, juuksed sassis ja nägu kahvatu. Naine, kelle Marten oli kaks aastat tagasi maha jätnud, pidades tollast elu „liiga keeruliseks“, nägi nüüd välja palju kõhnem ja kurnatum, kui mees teda mäletas. Kuid Martenit ei vapustanud mitte ainult Liis, vaid asjaolu, et naine polnud üksi; tema kõrval vankris pikutasid tekkidesse mähituna kaks vaikset vastsündinut. Marten peatus nii äkitselt, et tema kõrval kõndinud ema kaotas peaaegu tasakaalu.
Liis ei ärganud isegi siis, kui üks beebidest tasast häält tegi; oli ilmne, et ta oli alistunud sügavale kurnatusest tingitud unele. Marten tundis, kuidas süda pekslema hakkas, püüdes mõista, miks see kunagi nii „graatsiline ja õrn“ naine sellises seisukorras on. Klomp tõusis kurku ja ta astus sammu lähemale, lootes sisimas, et see kõik pole tõsi.
Tema mõistus hakkas harjunud äridistsipliiniga kilde kokku panema. Kui ta arvutas kokku lahutuse aja ja imikute vanuse, tabas tõde teda nagu kõrvakiil. Beebid sarnanesid temaga nii märgatavalt, et seda oli võimatu eitada. Nende väikesed ninad, juuksevärv ja asend magades olid nagu koopiad Marteni enda lapsepõlvefotodelt. Seistes silmitsi selle suure saladusega, mida oli tema eest varjatud, tundis Marten esimest korda elus, et on kaotanud kontrolli olukorra üle.
Sel hetkel polnud ta enam tehnoloogiamaailma suurkuju Marten, vaid lihtsalt kahetsust tundev isa ja endine abikaasa. Nähes oma lapsi parginurgas nii rasketes tingimustes, varises kogu tema uhkus kokku. Hetk, mil ta Liisi ettevaatlikult äratas ja lapsed sülle võttis, tähistas Marteni jaoks uue ajastu algust, mis oli olulisem kui ükski ärikohtumine või miljonite dollarite suurune tehing. Ta oli nüüd selle sama „keerulise elu“ keskpunktis, mille eest ta kunagi põgenes, ning seekord polnud tal vähimatki kavatsust neid maha jätta.