Kümme aastat tõi Toomas igal pühapäeval truult oma naise Evelini hauale valgeid roose, liiliaid ja lavendlit, hoides lubadust, mille ta oli andnud enne, kui vähk ta temalt võttis. Ühel vihmasel hommikul anus tema kahekümne kolmeaastane tütar Anna, et ta ei läheks. Toomas läks siiski, kuid oli šokeeritud, kui ta tormise ilma tõttu varem koju naasis ja leidis köögilaualt täpselt samasuguse lillekimbu, mille ta oli äsja surnuaiale jätnud.
Süütundest murtud Anna tunnistas, et oli talle järele läinud, võtnud lilled ülekaalukatest emotsioonidest ning ulatas talle lõpuks pleekinud kollase ümbriku, mis oli kirjutatud tema surnud naise käekirjaga.
Selles olnud kiri vapustas Toomase kogu reaalsust ja paljastas, et ta oli kümme aastat leinanud vale haua juures. Naine, kellega ta oli abiellunud ja kellega ta oli oma elu jaganud, oli tegelikult Evelini kaksikõde Maarja. Aastakümneid tagasi oli päris Evelin hukkunud autoõnnetuses ning tema perekond, kes kartis skandaali Maarja vallaslapse raseduse pärast, sundis Maarjat võtma Evelini identiteedi. Maarja astus Evelini kavandatud abiellu ja tema ellu ning hoidis saladust kakskümmend kolm aastat, kasvatades üles Anna, kes oli bioloogiliselt tema, kuid mitte Toomase tütar.
Vapustatuna tõest sõitsid Toomas ja Anna 135 miili, et astuda vastu tema vanemale ämmale Thelmale. Thelma puhkes nutma ja kinnitas südantlõhestavat pettust, selgitades, et perekond oli tegutsenud hirmu ja häbi ajel. Maarja kirjas tunnistas ta kirglikult, et kuigi tema identiteet oli olnud pettus, oli tema sügav armastus Toomase vastu ja nende ühiselt üles ehitatud elu olnud täiesti päris. Ta palus, et Toomas ei armastaks Annat vähem lihtsalt seetõttu, et neil puudub bioloogiline side.
Kui Toomas astus verandale, et seda tohutut pettust seedida, vaatas ta oma värisevat tütart, kes kartis meeletult tema armastuse kaotamist. Ta meenutas palavikupäevi, õudusunenägusid ja aastatepikkust tingimusteta hoolt, mida nad olid jaganud, ning mõistis, et bioloogilised sidemed ei tähenda midagi võrreldes nende vahel kujunenud sidemega. Ta kallistas Annat tugevalt ja kinnitas läbi pisarate, et ta jääb alati tema tütreks ja et miski ei muuda tema armastust tema vastu.
Nad pöördusid vaikides koju tagasi, jättes selle keerulise valede võrgustiku Thelma majja. Järgmisel pühapäeval murdis Toomas esimest korda kümne aasta jooksul oma rutiini ega läinud enam surnuaiale. Köögis koos Annaga seistes aktsepteeris ta, et kuigi ta ei tea veel, kuidas leinaga toime tulla või seda pettust andestada, on tema armastus tütre vastu ainus tõeline tõde.