Kaks aastat olin ma iga päev oma mehe kõrval, mil vähk teda aeglaselt ja halastamatult murendas. Haigus võttis talt esmalt jõu, siis hääle ja lõpuks võime voodist tõusta. Ma toitsin teda lusikaga, vahetasin linu ja olin ainus, kes hoidis tema kätt, kui ta öösel hirmuga ärkas. Kui me abiellusime, oli Jaan minust vanem ja ma armusin tema vaiksesse tavasse pakkuda rahu ja turvatunnet. Kui saime teada, et haigus on viimases staadiumis, palus ta mult vaid üht: „Ära mine ära.“ Ma ei läinud; minust said tema käed, jalad ja hääl.
Jaani täiskasvanud lapsed, Markus ja Laura, ei käinud neil rasketel aegadel peaaegu üldse kohal. Vahel nad helistasid ja lubasid tulla, kuid nende endi kiire elu oli alati olulisem kui isa. Ühel hommikul suri Jaan minu kätt hoides. Sel hetkel tundsin, et mitte ainult tema, vaid ka minu elu on otsa saanud. Varsti pärast matuseid ilmusid lapsed ukse taha – neil polnud käes kaastundeavaldused, vaid külmad toimikud. Nad teatasid, et maja, arved ja kõik muu kuulub neile ning mul pole siin enam kohta. Nad tõstsid mu sõna otseses mõttes tänavale.
Jäin üksi vaid kahe kohviga, olles välja visatud kodust, kuhu olin andnud oma parimad aastad, otsekui oleksin olnud võõras. Mul polnud jõudu võidelda. Istusin päevi hotellitoas, teadmata, mida edasi teha. Just siis, kui arvasin, et kõik on läbi, tuli mu telefonile salapärane sõnum. Sõnumis oli panga aadress, seifi number ja kood, mis koosnes minu sünnikuupäevast. Selgus, et Jaan oli jätnud mulle päranduse. Värisevate kätega panka minnes ja seda seifi avades puhkesin ma lohutamatult nutma.
Seifis särasid aastate jooksul kogutud ja hoolikalt valitud kuldehted ja vääriskivid. Kõige peal oli kiri Jaani käekirjaga, mida ma nii hästi tundsin. Ta kirjutas, et oli kogunud seda vara algselt oma laste tuleviku jaoks, kuid nähes haiguse ajal nende hoolimatust, muutis ta meelt. „Need kullad ei ole tasu su truuduse, hoolituse ja tingimusteta armastuse eest, kuid olgu need alguseks sinu uuele elule,“ seisis kirjas. Tema lapsed ei teadnud sellest aardest midagi ja ei saagi kunagi teada.
Sel hetkel mõistsin, et mu abikaasa ei olnud minuga vaid füüsiliselt; ta oli plaaninud mind kaitsta selle südametuse eest ka pärast oma lahkumist. Kirja lõpus seisis: „Ära hoia kinni minevikust, ära ela valus; sa oled väärt õnne ja rahu.“ Seal panga keskel paberit vastu rinda surudes ja nuttes ei saanud ma tagasi mitte ainult ainelist kindlustunnet, vaid ka õigluse, mida olin väärinud. Nüüd oli mul kõik, mida vaja uue elu alustamiseks – oma mehe viimane õnnistus ja toetus.