Haigla elas tol päeval oma tavapärases saginas: õed kiirustasid mööda koridore, patsiendid närviliselt kortsutasid dokumente, keegi vaatas ärritunult kella. Ooteruumis valitses ajatus — antiseptiku lõhn, summutatud hääled ja pingeline ootus.

Ja siis ilmus uksele eakas naine. Väikest kasvu, vanas, kulunud mantlis ja pleekinud kübaraga. Käes — hoolikalt hoitud nahast käekott, sama vana kui tema ise. Naine vaatas ringi ja istus vaikselt nurgas olevale toolile.

Mõned inimesed vahetasid pilke. Noorpaar muigas poolhääli:
— Kas ta üldse teab, kus ta on?
— Võib-olla ajas osakonnad segamini…
— Või tal pole raha vastuvõtu eest maksta, — lisas keegi.

Naer oli vaikne, aga valus. Naine ei reageerinud. Ta istus sirgelt, rahulikult, justkui ei märkakski võõraid pilke. Tema näos oli midagi eriskummalist — väsimus, aga ilma alanduseta.

Möödus kümmekond minutit. Ja äkki avanes operatsioonisaali uks. Saali astus pikk mees rohelises vormis — tuntud kirurg, kelle nime teadsid mitte ainult patsiendid, vaid ka ajakirjanikud. Tema ilmumine muutis õhkkonda hetkega: vestlused vaibusid, mõned isegi tõusid püsti.

Ta ei öelnud sõnagi. Ainult kõndis kiirel sammul otse selle naise juurde. Mõne sekundi pärast seisis ta tema ees.

— Vabandust, et pidite ootama, — ütles ta vaikselt, peaaegu lapsiku kohmetusega. — Mul on vaja teie nõu… Ma ei ole oma otsuses kindel.

Saali täitis vaikus. Kuuldav oli ainult kella tiksumine seinal. Inimesed vaatasid üksteisele otsa: kuulus kirurg — küsib nõu eakalt naiselt vanas mantlis?

Siis ütles registratuuris istuv administraator äkki ehmunult:
— Oodake… See on ju professor Saar! See sama, kes kakskümmend aastat tagasi juhtis kirurgiakliinikut!

Ja kõik said aru.
See tagasihoidlik eakas naine oli kunagi päästnud kümneid elusid. Just tema õpetas neid, keda nüüd peeti parimateks arstideks kogu riigis. Ja see kuulus kirurg, kelle ees kolleegid austusest vaikisid, oli tema endine õpilane.

Ta oli teda kutsunud, sest oli sattunud erakordselt haruldase juhtumi otsa — ja teadis: ainult tema suudab näha seda, mida teised ei näe.

Naine tõusis, vaatas talle otsa ja ütles vaikselt:
— Lähme siis, vaatame koos.

Nad lahkusid operatsioonisaali — õpetaja ja õpilane.
Ooteruumi jäid inimesed, kes veel hetk tagasi olid naernud. Ja nüüd nad ei suutnud häbist silmi tõsta.